Heino Väli

Silver Ükssilm ja Admirali vanne

Eelseisvale audientsile mõeldes Admiral muigas mõrult. Vana kuninganna eluajal oli ta kuningalossis niisama hästi kui omainimene, naasnud merelt, ootas teda sageli juba sadamas ees tõld kuningavapiga. Lilibilyga nad seevastu peaaegu et ei kohtugi, vahetavad vaid haruharva üliviisakaid, ent mittemidagiütlevaid kirju... Ei, ta ei vaja teenimatut soosingut, kuid ei ole õiglane, kui mingid nimetud inimesed otsustavad ja määravad suuri asju, ja tema, esimene kapten laevastikus, saab laevastiku ees seisvatest ülesannetest sageli viimasena teada.
Ebmäärane umbusetunne Admirali hinges hakkas varjutama ka seda pikisilmi oodatud päeva. Ta püüdis end tusamõtetest energiliselt lahti raputada.
Ent audients kuninganna juures jäi ka sel korral ära. Kabineti ukse ees ootas teda juba kannatamatult käskjalg. -- Tema Ekstsellents Laevastiku Minister soovivat Admirali sedamaid näha!
Admiralis kihvatas.
«Teatage Ministrile, et ma viibin oma kabinetis ja jään siia pooleks tunniks!» kostis ta käskjalale järsult. Sel vajus mokk jahmunult rippu. Ta kogus end pisut ja tuiskas minema. Juba viivu pärast oli ta tagasi.
«Tema Ekstsellents lasevad väga vabandada... Nad on üliväga kinni!» pudistas käskjalg. «Neil on teie jaoks väga tähtis teade!»
«Põrgusse!» mõtles Admiral endamisi. «Varsti oleme merel, kõigest sellest siin prii...» Ja otsustas pilli alla neelata.