Annie M. G. Schmidt

Viplala lood (2. osa)

«Kena koerake teil,» jätkas proua Peters.
«See on... see on...» isand Blom tahtis öelda: see pole kellegi koerake, see on teie mees. Aga enne, kui ta seda öelda jõudis, küsis proua:
«Kas ta tahaks ühe tükikese ingverikooki?»
«Kindlasti, armuline proua, ma arvan, et ta seda tahaks.»
Proua Peters astus koogitükiga härra Petersi juurde. Härra Peters kiskus ennast lahti, hüppas metsikult tema najale ning hakkas suure märja keelega ägedalt ta nägu lakkuma, ise vaimustatult klähvides ja saba liputades.
Vastikustundega tõmbus majaproua tagasi ja hüüdis:
«Appi, see koer! Hoidke teda kinni. Võtke ta ära. Räpane koeraniru!»
Isand Blom kargas püsti ja haaras nööri pihku. Ta andis härra Petersile nipsu lagipähe ja hoidis teda kõvasti enda juures.
«Seda ma ei talu,» sõnas proua Peters pahaselt. «Mis loom see on, kes niimoodi metsikult sulle peale hüppab. Räpaste käppadega riiete peale. Küll on kombetu elukas!»
«See pole... see pole mingi elukas...» alustas isand Blom. «See on... ee...»
«Ja otse näkku lakkuma!» torises proua Peters edasi, pühkides pitstaskurätiga nina. «Huu, vastik!»
Korraga taipas isand Blom, et ta ei saa majaprouale midagi öelda. Ta ei võinud sellele daamile teatada: mu proua, see siin on teie abikaasa.