Carlos Castaneda

Don Juani õpetused

See raamat on nii etnograafiline kui ka allegooriline.
Carlos Castaneda viib meid don Juani juhendamisel läbi videvikuhetke, läbi selle universumis oleva lõhe, mis on päevavalguse ja pimeduse vahel, maailma, mis ei ole mitte lihtsalt meie omast erinev, vaid kus oleme silmitsi täiesti teist laadi reaalsusega. Sinna jõudmiseks kasutas ta Mescalito, yerba del diablo ja humito-peyote, okasõuna ja seente abi. See ei ole aga üksnes nägemuslike elamuste loetelu, kuna don Juan juhib rändajat peenetundeliselt ning tema tõlgendused annavad tähenduse sündmustele, mida meil nõia õpipoisi kaudu on võimalus kogeda.
Antropoloogia on meile õpetanud, et maailma seletatakse igas paigas isemoodi. Asi ei ole ainult selles, et inimestel on igal pool isesugused kombed; asi ei ole ka selles, et inimesed usuvad isesugustesse jumalatesse ja ootavad isemasti surmajärgset saatust. Asi on pigem selles, et iga inimese maailmal on isesugune kuju. Metafüüsilised eeldused on erinevad: ruum ei ühti Eukleidese geomeetriaga; aeg ei moodusta lakkamatut voogu, põhjuslikkus pole vastavuses Aristotelese loogikaga, inimest ei eristata mitte-inimesest ega elu surmast nagu meie maailmas. Me teame midagi nende teiste maailmade kujust pärismaalaste keelte loogika, müütide ja tseremooniate kaudu, nagu antropoloogid need üles tähendanud on. Don Juan näitab meile üksikuid hetki yaqui nõia maailmast, hallutsinogeenide mõjul tajume seda teistest nimetatud allikatest täiesti erineva reaalsusena. Selles peitubki käesoleva töö eriline väärtus.
Castaneda väidab täiesti õigesti, et kirjeldataval maailmal – koos kõige sellega, mis seal tavapärasest tajust erinevat on – on omaenda sisemine loogika. Autor on püüdnud seda selgitada eeskätt seestpoolt vaadeldes, lähtudes omaenese rikastest ja eredatest kogemustest ajal, mil don Juan teda juhendas, mitte määratleda meie loogika terminites. Et see tal täielikult ei õnnestu, on tingitud pigem meie kultuuri ja keele poolt tajule seatud piiridest kui autori piiratusest. Siiski ühendab ta meie jaoks oma pingutustes yaqui maailma meie omaga, ebatavalise reaalsuse maailma tavareaalsuse maailmaga.
Meie omast erinevasse maailma sisenemise – ja järelikult ka antropoloogia – keskne tähtsus seisneb tõsiasjas, et kogemus juhib meid arusaamiseni, mille kohaselt meie maailm on samuti kultuuriline ülesehitis. Teisi maailmu kogedes näeme, mille jaoks meie endi oma olemas on. Seetõttu märkame ka põgusalt, missugune maailm meie kultuurilise ülesehitise ja teiste maailmade vahel tegelikult olema peaks. Sellest siis allegooria, samuti etnograafia. Don Juani tarkus ja luulelisus ning kirjutaja vilumus ja luulelisus annavad meile nägemuse nii meist endist kui ka tegelikkusest. Nagu kooskõlalises allegoorias ikka, nii on ka siin kõik see, mida nähakse, nägijaga üks ega nõua niisiis mingit tõlgendamist.
Carlos Castaneda intervjuud don Juaniga algasid ajal, mil ta oli Los Angeleses California ülikooli antropoloogiaüliõpilane. Võlgneme talle tänu tema kannatlikkuse, julguse, otsimise ja läbinägelikkuse eest. Selles töös demonstreerib ta hea etnograafi põhilist omadust – võimet siseneda võõrasse maailma. Ta on leidnud oma teeraja südame toel.