Hullud lehmad

«Või veel parem, kuula.» Ta kutsus Maddyt viipega. Maddy kükitas tema kõrvale põrandale. «Mida?» «Kas sa kuuled seda müra?» «Mis müra?» «Seda tiksuvat heli. See on minu bioloogiline kell.» Maddy kehitas õlgu. «Osta endale digitaalne.» Gilliani nägu läks pilve. «Ma hakkan vanaks jääma, Maddy.» «Jumal, kes ei hakkaks? Kas mäletad, kui «tsipa karune» tähendas öist prassingut tätoveeritud rokitähega? Nüüd käib see aga ühe neetud salatilehe kohta!» «Ma panen endale kelluga meiki peale.» «Gillian, sa oled ainult kolmkümmend kuus.» «Jah, inimaastates. Üksiku, lasteta naisterahva aastates teeb see umbes kaheksakümmend kuus! Varsti olen ma teksade kandmiseks liiga vana. Võibolla ma juba olengi teksade kandmiseks liiga vana. Võibolla käivad inimesed must tänaval mööda ja sosistavad: «Kui hale…»»